Uni ja paarisuhe

Iga päev end korralikult välja puhata on sama oluline kui piisavalt süüa. Magus uni on väärtuslik suhte vundament.

Magamine on intiimne tegevus, sõna otseses mõttes sügav endassetõmbumine, mis nõuab sobivaid tingimusi. Une ajal tegeleb aju mälestuste töötlemisega, info sorteerimisega, seoste loomisega. Magades vabaneb aju neurodegeneratiivsetest rakkudest ja toksiinidest, seega on une kvaliteet oluline Alzheimeri tõve ja teiste raskete haiguste ennetamiseks. Paraku vaevavad uneprobleemid umbes 30% meie täiskasvanud elanikkonnast.

Jagada voodit või mitte?

Osa uuringuid kinnitavad, et koos magamine vähendab partnerite unekvaliteeti ja mõjub suhtele negatiivselt. Samas on teadustöid, mis kinnitavad täpselt vastupidist.

2009. aastal tõestas Neil Stanley, et inimesed, kes voodit jagavad, ärkavad öösel kaks korda sagedamini. Partneri halb uni võib suhetes konflikte põhjustada. Mida halvemini paarid magavad, seda rohkem negatiivseid tundeid nad üksteise vastu kogevad, seega võivad partnerid nõiaringi sattuda. Halb unekvaliteet suurendab ärrituvust ja vähendab võimet negatiivseid emotsioone kontrollida, konfliktid tekitavad stressi, suurendavad ärevust ja mõjutavad negatiivselt partnerite unekvaliteeti.

Teises uuringus leiti, et erineva unerežiimiga paarid, st kui üks partneritest on öökull ja teine ​​lõoke, peavad tegelema sagedaste konfliktidega, sest nad vestlevad vähem ja veedavad koos vähem aega. Selliste paaride intiimelu on vähem aktiivne võrreldes paaridega, kellel on enam-vähem sama unerütm.

Paljud unetehnoloogid usuvad, et aeg-ajalt eraldi magamise harjutamine on paaridele kasulik, sest rahuldab olulist psühholoogilist vajadust isikliku ruumi järele – inimene saab olla omaette, et seejärel naasta puhanuna „meie“ juurde.

Siiski tõestavad mitmed värsked abielupaaride uuringuid, et koos magamine mõjutab positiivselt nii partnerite füüsilist tervist kui ka suhet tervikuna.

Ameerika Unemeditsiini Akadeemia 2022. aasta teadustöö kinnitab, et paarid, kes magavad koos, uinuvad kiiremini, neil on vähem kalduvust uneapnoele ja nad magavad kauem. Samuti esineb neil vähem unetust, nad väsivad vähem kui paarid, kes magavad eraldi.  Niisiis on teadlased jõudnud järeldusele, et koos magamine võib aidata vähendada depressiooni, ärevust ja stressi ning muuta partnereid elu ja suhetega rahulolevamaks.

2019. aastal Saksamaal Integratiivse Psühhiaatria Instituudi poolt tehtud abielupaaride une uuring kinnitas, et koos magades pikenevad abikaasade REM-une faasid. Kuigi kõik unefaasid on olulised, on just REM-uni vajalik aju taastumiseks. Uurijad leidsid, et paarid sünkroniseerivad unemustreid ja unefaase ning see on positiivselt seotud suhte väärtustamisega. Teisisõnu, mida kõrgemalt hindasid uuringus osalejad oma suhte olulisust, seda parem oli unefaaside sünkroniseerimine partneriga. Uurijad järeldavad, et koos magamine parandab ja stabiliseerib REM-und, mis omakorda avaldab positiivset mõju sotsiaalsele suhtlusele ja vähendab stressi. Seega on parema unekvaliteedi ja suhtega rahulolu vahel seos.

Uni on ainus tervisekäitumine, mida me armastatud inimesega regulaarselt jagame. Vahel saame koos lõunat süüa või jooksmas käia, kuid pidev koos magamine on elutähtis taastumisaeg ning paarile emotsionaalse turvalisuse ja ühise intiimse ruumi loomine. Oluline on märkida, et koos magamine ei ole ainult aeg, mil inimesed sukelduvad unne, vaid sageli ka üks-ühele suhtlemine enne magamaminekut, rääkimine, soojade tunnete väljendamine, paitused ja seks ning embuses magama jäämise hetk ja see, kuidas inimesed hommikul koos ärkavad. Abielupaaride suhteid uurivate psühholoogide sõnul seisneb une jagamise väärtus selles, et see aitab paaris kiindumussuhet säilitada ja tugevdada.

Teine argument koosmagamise kasuks on võimalus tuvastada probleeme teise inimese unega. Kui ühte partnerit äratab teise norskamine, saab ta kiiremini motiveerida teist oma arstiga rääkima ja probleemiga tegelema.

Aga mis saab siis, kui üks partneritest unes norskab või voodis rahutult rähkleb?

Paljud paarid eelistavad magada koos hoolimata sellest, et üks partner norskab. Ja see eelistus on seotud meie turvalisuse vajadusega.

Kui uurijad küsisid neilt, kes on hädas partneri norskamisega: „Kas sa eelistad magada partneriga või üksi?“, vastas enamik, et eelistavad magada partneriga. See näitab, et meie sotsiaalne aju seab esikohale öise läheduse ja turvalisuse vajaduse – isegi kui see tuleb meie une arvelt.

Uni ja kiindumusstiilid

Uurides paarisuhtes olevate inimeste käitumist ja harjumusi, on leitud, et erineva kiindumusstiiliga inimesed magavad erinevalt.

Reeglina peetakse kiindumusest rääkides silmas suhtestiili, mis on kujunenud varajaste peresuhete ja mõnikord ka praeguse suhte tulemusena.

Briti psühhoanalüütik John Bowlby töötas välja kiindumusteooria 1980. aastate keskel, jälgides aastakümneid vanematest lahus elavate imikute käitumist. Ta jõudis arusaamani, et meil kõigil on käitumuslik kiindumussüsteem, mille eesmärk on otsida lähedust inimesega, kes meie eest hoolitseb.

Sotsiaalpsühholoogid Cindy Hazan ja Phillip Shaver on laiendanud kiindumusteooriat ka täiskasvanute romantilistele suhetele, lähtudes loogikast, et harmooniline paarisuhe, nagu ka lapse suhe täiskasvanuga, on turvaline alus, mis aitab täiskasvanutel stressiga toime tulla. Täiskasvanutel ilmnesid samad kiindumustüübid kui lastel. Kindla kiindumusstiiliga inimesed on kindlad oma suhte tugevuses, nad teavad, kuidas abi küsida ja  teisi abistada, aidates ka partneril  emotsionaalset stabiilsust säilitada.

Need, kes pole oma suhtes kindlad, võivad väljendada suhetes ärevust, eemaldumist ja distantsi. Neid reaktsioone ei tekitata teadlikult, need kujunevad ja muutuvad lähisuhetes (esmalt vanematega, seejärel täiskasvanud partneritega).

Uuringud paarisuhetes esinevate uneprobleemide ja inimeste kiindumusmustrite vahelise seose kohta näitavad, et paarid, kus ühel või mõlemal partneril on kindel kiindumustüüp, kogevad kõige vähem uneprobleeme. Sellised paarid eelistavad sagedamini koos magada. Kui tekivad asjaolud, mis nõuavad eraldi magamist, saavad nad selles kergemini kokku leppida, vajadus magada erinevates voodites ei tekita konflikte ja mõjutab nende une kvaliteeti vähem.

Äreva kiindumustüübiga inimesed magavad halvemini, kui nende partner on eemal. Nende uni on seotud üldise ärevuse tasemega ja sellega, et neil on üksi olles raskem end turvaliselt tunda. Kui kallimat pole läheduses, põhjustab see äreva kiindumustüübiga inimestel tõenäolisemalt unetust või rahutut und ja see muutub sageli konfliktide põhjuseks.

Vältiva kiindumustüübiga inimesed eelistavad enamasti eraldi magamist. Kui nad magavad kaaslasega ühes voodis, ei meeldi neile unes embamine. Vältivad inimesed on rohkem endassetõmbunud ja neil on enne magamaminekut kõrgendatud kaitsemehhanism, mis ei soodusta intiimsuhete arendamist, kuid näib aitavat neil uinuda, sest nad tunnevad end turvaliselt nimelt partnerist lahus.

Uuringute kohaselt magavad aga nii äreva kui ka vältiva kiindumustüübiga inimesed keskmiselt halvemini kui kindla kiindumustüübiga inimesed. Kui arvate, et teil on probleeme magamisega (või suhetega), saate uurida oma kiindumuste ajalugu sünnist tänaseni. Võib olla kasulik teada, milline on teie emotsionaalse turvalisuse tase ja kuidas seda parandada.

Paarisuhte põhiküsimused

Levinud on arusaam, et koos magamine on alati hea suhte tunnus ja kui inimesed magavad eraldi, siis on see sümptom, mis viitab suhte probleemidele. Kui paar hakkab koos elama, siis küsimust, kas magada ühes voodis või eraldi, enamasti ei arutata.

Muidugi on õnnelikke juhuseid, kui polegi vaja seda arutada. Kuid see ei ole alati nii. Võite ette kujutada armunud noorpaari, kus üks partner ei saa magama jääda koos ühe teki all ja teisel on vaja magama jääda vaid sama teki all ja teineteist kallistades. Kui mõlemal on mõte, et abikaasad peaksid magama ainult koos ja lisaks kardavad nad teineteist seda teemat puudutades solvata, siis mõne aja möödudes võib rahulolematuse oma suhtega süveneda, kui toimuvast ei räägita ega lepita kokku, mida oleks vaja teha.

Võib ka juhtuda, et partnerid kasutavad koosmagamise teemat manipuleerimis- või karistusmeetodina. Lause: „ma lähen diivanile magama“ võib tähendada „ma tunnen end sinu pärast halvasti ja karistan sind  öösel üksijätmisega“. Et uni on nii eluline vajadus kui ka osa lähisuhtest, teeb selline löögitehnika partnerile haiget, tõstab ärevuse taset ja võib viia mõradeni suhtes. Siin avaneb juba laiem teema – omavahelise suhtlemise, abieluliste konfliktide ja nende lahendamise teema.

Lapsevanemad ja uni

Sageli on unepuudus väikese lapse vanematel ja see võib olla tingitud lapse närvisüsteemi arengust ning sellest, et unetsükkel ja unevajadus lapsepõlves võivad muutuda.

Mis puutub lasteta abielupaaride (või perede, kus lapsed on juba suureks kasvanud) ühisesse ellu, siis ka siin on inimestel unega probleeme. Põhjused võivad olla erinevad: sobimatud unetsüklid, erinevad uneharjumused, erinev unevajadus, unetus või ühe partneri norskamine.

Järeldused

• Une piisav kogus ja kvaliteet on füüsilise ja vaimse tervise oluline komponent.Parem uni on seotud tervislikumate ja rahuldavamate suhetega ning raskused suhetes omakorda uneprobleemidega.
• Küsimusele, kas kasulikum oleks magada kallimaga koos või lahus, ühes voodis, sama teki all või erinevates magamistubades, ei oska teadlased kindlat vastust anda.
• Uneprobleemile tuleks koos partneriga lahendus leida, arutades seda oma paaris, aktsepteerimata stereotüüpilisi arusaamasid aksioomidena.
• Enese tundmine, näiteks oma kiindumustüübi ja unerežiimi teadvustamine, aitavad seda uneprobleeme (nagu ka muid olulisi suhteprobleeme) lahendada.
• Oma harjumuste, omaduste ja oluliste vajaduste teadvustamine on väga kasulik.Ja loomulikult lähedase inimese harjumuste ja vajaduste tundmine ja nendega arvestamine.