Psühholoog annab nõu, kuidas last kooliminekul toetada

Kool tähendab lapse jaoks suuri muutusi: uusi reegleid, ideid ja inimesi. Novel Clinicu psühholoog Inna Grišakova räägib, kuidas last mõista, toetada ja suunata nii, et kool ei muutuks tema jaoks stressiallikaks.

Laps läheb esimest korda kooli – see on sündmus, mis tekitab perekonnas väga palju erinevaid tundeid. Ühelt poolt rõõmustame selle üle, et laps on suureks saanud, kuid teisalt võib vaevata ärevus – kuidas ta hakkama saab, kas ta suudab klassikaaslastega sõbruneda, harjub uute reeglitega ja tunneb end uues keskkonnas hästi?

Pereterapeudid määratlevad seda etappi perekonnas normatiivse kriisina. Laps läheb oma perekonna reeglite ja väljakujunenud käitumismallidega kooli, kus on oma reeglid ja nõuded. Kooli minek nõuab perelt teatud muudatusi, ümberkorraldusi ja kohanemist.

Kui perereeglid on vastuolus kooli nõuetega, kogevad vanemad ja laps stressi. Kooliaasta alguses kogevad igapäevarutiini ümberkorraldamise ja vaimse stressi suurenemisega seotud ärevust ja pingeid mitte ainult esimese klassi õpilaste vanemad, vaid enamik kooliõpilasi ja nende vanemaid.

Mida teha? Kuidas ärevust vähendada? Kuidas säilitada sel perioodil lapse iseseisvust ja õpimotivatsiooni? Millele tähelepanu pöörata?

Oluline on meeles pidada, et selleks, et laps sooviks uusi asju õppida, peab ta olema puhanud ja rahulik ning ta vajab enda kõrvale rahulikku ja kaasatud vanemat. Rahulik ja kaasatud vanem tähendab tasakaalukat, emotsionaalselt stabiilset vanemat, kes nii oma käitumise kui ka jutuga toetab last ja sisendab talle: “Kõik on hästi. Ma olen kindel, et sul on koolis huvitav, leiad uusi sõpru ja õpid uusi põnevaid asju. Olen kindel, et tuled raskustega toime ja olen valmis aitama, kui seda vajad.“ Lapsel on väga oluline tunnetada, et vanem on enesekindel ja rahulik, mitte ärev ja muretsev.

Lapsed võivad sel perioodil vajada vanematega eriti sooja emotsionaalset kontakti. Hea viis selle kontakti hoidmiseks ja lapse tähelepanuvajaduse rahuldamiseks, on eraldada lapsele vähemalt 20 minutit päevas, et midagi koos mängida, enne magamaminekut lugeda või koos jalutada ja juttu ajada. Kuulake last sel ajal tähelepanelikult, andke talle teada, et võtate seda, mida ta teile ütleb, tõsiselt.

Vanem peab pakkuma lapsele kindlustunnet tema iseseisvuse toetamisel, kaasatust, märkamist, tähelepanu, kuid loomulikult ei tohi vanem unustada ka iseennast – selleks, et olla rahulik ja toetav lapsevanem, peab oskama ise lõõgastuda ja enda eest hoolitseda. Mida teha, et kooliaasta algus oleks lihtsam?

Hiljemalt nädal enne kooli algust tuleb unerežiimi korrigeerida, et oleks kergem tõusta. Oluline on meeles pidada, et 7-9aastane laps peab magama umbes 10-11 tundi päevas. Väsinud ja unise õpilase tähelepanu hajub, tal on raske keskenduda ja ülesandeid täita. Seetõttu on hea tegevus- ja puhkerežiim paika panna ja tasakaalustada juba enne kooliaasta algust.

Pidage meeles, et lapse jaoks on väga oluline liikuda. Füüsiline aktiivsus on hea stressiga toimetulemiseks. Liikuge koos või tehke ühiselt päevaplaan, kus on planeeritud aeg õuemängudeks, jalutuskäikudeks ja trenniks.  Tee kooliga tutvust enne kooli Paljudes koolides on eelkoolid. Kooliks valmistumine aitab lastel eelnevalt koolikeskkonda tundma õppida, omavahel sõbruneda ja esimeses klassis kiiremini kohaneda.

Kuid koolist saab ka lihtsalt rääkida, kooli joonistada, koos kooli mängida. See annab võimaluse teada saada, millised hirmud või ootused lapsel kooliga seoses olla võivad.  Mida saame teha õpilase iseseisvuse, planeerimisoskuse, ajataju arendamiseks, kui kool on juba alanud?  Nagu juba mainitud, siis loo ja säilita igapäevane rutiin, mis hõlmab õppimist, mängimist, lõõgastumist ja suhtlemist.

Hea on hakata kõike koos tegema, aga kindlasti mitte lapse eest ära teha. Põhimõte on sama nagu varasemas easki kui õpetasite väikelast riietuma, nööpe kinnitama, paelu siduma jne. Nüüd saab last rohkem arutellu kaasata ja temaga koos plaane teha. Tegevuskava võib koostada küll koos, kuid selle plaani järgimine ja meeldetuletamine on esialgu lapsevanema ülesanne.Laps õpib järk-järgult iseseisvalt tegutsema. Näiteks saab esimese klassi õpilast õpetada ise kotti pakkima nii, et võtate homse tunniplaani ette, arutate, mida igasse tundi kaasa tuleb võtta ja laps paneb ise need asjad kotti. Pidevalt harjutades õpib ta seda lõpuks ise tegema.

Võite ka ühiselt päeva planeerida – millal on puhkeaeg, millal käib laps jalutamas, millal teeb kodutöid. Esialgu räägite koos plaani läbi, vanem aitab planeerida ja ajas orienteeruda ning samm-sammult õpib laps ise neid toiminguid tegema. Lapse vastutust oma päevaplaani täitmise eest saab suurendada väikeste tegevustega – kui paned endale äratuskella, et viia laps hommikul kooli, siis paluge lapsel endale samuti äratus panna.

Koolis kerkib paratamatult esile suhete ja isiklike piiride teema. Lapsed tulevad kokku erinevatest peredest oma erinevate elureeglite ja käitumismustritega. See, millist keskkonda, milliseid suhteid ja milliseid suhtlusreegleid algklassides laste vahel hoitakse, oleneb paljuski õpetajast. Kodus ja suhtes lähedastega õpib laps austama teise inimese füüsilisi ja emotsionaalseid piire – mida saab ja mida ei saa suhetes lubada. Need piirid võivad aga peredes väga erineda. Näiteks laps, kellel puudub isiklik ruum ja arusaam, et mõned asjad võivad kuuluda ainult temale ja mõned asjad kellelegi teisele, võib pidevalt sattuda konfliktiolukordadesse. Last tuleb julgustada rääkima erinevatest olukordadest ja koos saab arutada, mida ta tundis, kuidas käitus, mis oleks õige tegu jne. Saate koos mõelda ja arutada, kuidas teie peres on kombeks käituda? Kas samamoodi võiks suhelda ka klassikaaslastega? Kui laps ei räägi midagi, aga näed, et ta ei saa hakkama või ta on pidevalt kurvas tujus, keeldub kooli minemast, siis räägi sellest õpetajaga ja küsi abi. Vanem ja õpetaja saavad koos arutada, kuidas last abistada. Näiteks on võimalik pöörduda kooli tugikeskuse spetsialistide (psühholoog, eripedagoog) poole. Koostöö ja dialoog õpetajate ning spetsialistidega võimaldab kiiresti leida probleemile lahendusi.

Lisaks erinevatele peredele võivad raskused olla tingitud ka sellest, et koolid on väga erinevad, kus töötajatel on erinevad väärtused, arusaamad elust ja käitumisest. Pere ja kool ei pruugi alati teha koostööd ning see ei toeta last, vaid paneb tundma neid „kahe tule vahel“. Paindlikud vanemad, kel on oskus abi otsida, aitavad lapsel uute tingimustega kergemini kohaneda ning lapsed ei pea oma jõuvarusid raiskama sellele, et vanemate ja kooli vastasseisus ellu jääda.

Lapsed on väga vastuvõtlikud sellele, kuidas pere räägib koolist ja õpetajatest. Uuringute tulemused näitavad, et vanemate ja kooli vaheline usaldus ja koostöö avaldab positiivset mõju laste õpimotivatsioonile, nende sooritusvõimele ja kooliärevuse vähenemisele.

Sama oluline (ja see on tegur, mis muudab laste, õpetajate ja vanemate elu lihtsamaks) on hea ja koostööaldis vanemate kogukond. Vanemate oskus pidada läbirääkimisi ja luua omavahel sõbralik keskkond mõjutab laste suhteid klassiruumis ja see omakorda õppeedukust.

Esita endale järgmised küsimused ja vasta neile: Mida ma tahan oma lapsele õpetada? Mida ma selle jaoks teen?Milliseid oskusi ma tahan, et mu laps õpiks? (lisaks kirjutamisele ja lugemisele jms kooli õppekavas sisalduvale)Milliseid väärtusi meie peres hinnatakse ja milliseid neist väärtustest saan oma lapsele edasi anda, et tal oleks lihtne uues keskkonnas kohaneda ja sõpru leida? Las nende küsimuste üle mõtisklemine ja vastust otsimine parandab sinu enesekindlust ja toetab sind lapsevanemana.