Põiehäired füsioterapeudi pilgu läbi

Sagedasemad põiehäired, millega füsioterapeut oma töös kokku puutub, puudutavad inkontinentsi ehk uriinipidamatust. Pidamatus vähendab oluliselt inimeste füüsilist, sotsiaalset, seksuaalset ja emotsionaalset heaolu. Inimesed hakkavad sageli lekkeprobleemi tekkel vältima tegevusi, mida varasemalt nautisid. Tegevuste planeerimise keskmes on tualeti asukoht ja kättesaadavus, hakatakse vähendama teadlikult joodava vedeliku hulka, katkestatakse treeningutel osalemine ja välditakse sotsiaalset ning seksuaalset kontakti. Kuigi erinevate allikate kohaselt esineb elu jooksul inkontinentsi kaebuseid kuni 45-70% elanikest, on tegemist siiski pigem teemaga, mis toob sageli kaasa piinlikkust ja valehäbi ning millest ei julgeta sageli rääkida isegi mitte spetsialistiga.

Stress-inkontinents

Stress-inkontinents (SI) on tahtmatu uriinieritus, mis tekib kõhusisese rõhu tõusu korral (nt köhimisel, aevastamisel, raskuste tõstmisel, füüsilisel koormusel).

SI tekke võimalikke põhjuseid on mitmeid ning sageli on keeruline tuvastada, mille tulemusena inimesel konkreetne probleem tekkis. Peamisteks põhjusteks on rasedus ja sünnitus, põie või seda ümbritsevate struktuuride kahjustus, neuroloogilised seisundid, sidekoehaigused ja teatud ravimid, samas ka elustiil (näiteks aastaid tehtud raske füüsiline töö või hoopiski vähene füüsiline aktiivsus).

SI puhul võib abi saada vaagnapõhjalihaseid tugevdavatest harjutustest. Harjutused aitavad probleemi leevendada tänu harjutuste käigus suurenevale lihasmassile, mis aitab ureetrat paremini toetada. Paljud uuringud näitavad vaagnapõhjalihaste harjutuste efektiivsust SI korral, seda eriti 1. staadiumi inkontinentsi puhul, seega on siin märksõnaks varajane märkamine ja sekkumine!

Tung-inkontinents

Tung-inkontinentsiga (TI) patsiendid kaebavad enamasti äkki tekkinud tugevat urineerimistungi, mida on keeruline tagasi hoida ning millega kaasneb sageli uriinileke. Tung-inkontinentsi teke on seotud põie detruusorlihasega (üleaktiivsus, vähene elastsus, ülitundlikkus)  või hoopis takistusega kuseteedes (nt suurenenud eesnäärme korral).

Füsioterapeudid kasutavad vajadusel TI ravis lisaks harjutustele ja põhjalikule nõustamisele ka närvistimulatsiooni, mille käigus stimuleeritakse säärel asuvat tibiaalnärvi. Selle abil on võimalik mõjutada põiefunktsiooni. TI puhul peab ravi olema kompleksne ning parimaid tulemusi saab kombineerides füsioteraapiat medikamentoosse ravi ja käitumusliku teraapiaga.

Sega inkontinentsi korral esinevad nii SI kui ka TI kaebuseid.

Õige koormus õigele lihasgrupile

Vaagnapõhjalihaste treenimisel on oluline leida esmalt üles õiged lihased ning koormata neid vastavalt nende võimekusele. Võib juhtuda, et naised teevad sünnitusjärgselt usinasti harjutusi, kuid probleem on selle foonil hoopiski süvenenud. Enamasti on sellisel juhul põhjuseks ületoonuses lihaskond, mis ei tähenda automaatselt tugevat lihaskonda. Sellisel juhul tuleks esmalt lihaseid lõõgastada ning alles siis hakata neid treenima. Teine sage murekoht on õigete lihaste pingutamine. Kuna igapäevaelus me kuigi palju oma vaagnapõhjalihastele ei mõtle, siis tuleb tihti ette, et inimestel on raskusi õige lihasgrupi tunnetamise ja pingutamisega. Nii õige pingutuse õppimisel kui ka koormuse ja harjutuste valikul saab aidata vaagnapõhja probleemidele spetsialiseerunud füsioterapeut.

Abivahendid vaagnapõhjalihaste treenimisel

Vajadusel kasutavad füsioterapeudid enda töös ka vaginaalset elektrostimulatsiooni ja biotagasiside meetodit. Need meetodid on heaks abivahendiks juhul, kui patsiendi lihastunnetus on veel madal ning jääb arusaamatuks, kuidas isoleeritult vaagnapõhjalihaseid kontraheerida.

Müügil on erinevaid treeningvahendeid, millega vaagnapõhjalihaste treenimist huvitavamaks teha. Kõige enam pakub patsientidele huvi Kegeli kuul, mida on võimalik osta apteekidest. Seda võib kasutada küll lisavahendina lihastunnetuse parandamiseks, kuid pole leitud, et sellega treenimine annaks paremaid tulemusi kui tavapärane vaagnapõhjalihaste treening. Vaagnapõhjalihaseid treenides on korrektne lihaskontraktsioon oluliselt tähtsam kui koormus, mida lihastele rakendatakse. Hiljuti ilmus Eestis müügile Perifit – tegemist on vaginaalse elektroodiga, mille saab ühendada mobiilirakendusega, kus on erinevad mängud. Mängimisel kasutatakse just vaagnapõhjalihaste pingutust-lõõgastust (näiteks takistusest üle liikudes tuleb lihaseid pingutada, takistuse ületamisel lõõgastada). See on kahtlemata hea viis muuta igapäevast lihastreeningut lõbusamaks.

Uuema abivahendina kasutatakse ka tugitampoone (Diveen®). Tupesisesed tugivahendid on end tõestanud efektiivse igapäevase abivahendina, vähendades lekete tekkimise sagedust ning parandades naiste elukvaliteeti. Küll aga peaks arvestama, et tegemist on ainult abivahendiga, mitte ravimeetodiga.

Mõned soovitused:

• Tugevda vaagnapõhjalihaseid. Kui oled õppinud vaagnapõhjalihaseid isoleeritult pingutama, siis on soovituslik teha harjutusi igapäevaselt minimaalselt 3 kuu jooksul.
• Treeni oma põit. Normaalne urineerimissagedus on 4-8x päevas ehk iga 2-3 tunni järel. Sagedus sõltub suuresti ka tarbitava vedeliku kogusest, ravimitest, kaasuvatest haigustest jne, kuid kui täheldad, et käid tualetis väga tihti (ja samas väljutad korraga pigem väikese koguse uriini), siis proovi pikendada aega tualetis käimiste vahel. Esialgu võid urineerimistungi tekkel proovida tualetti minekut kasvõi mõne minuti edasi lükata, järk-järgult seda aega pikendades. Tualetti mine siis, kui tunned, et põis hakkab täituma ning väldi nii-öelda igaks juhuks tualetis käimist. See aga ei tähenda, et peaks vähendama vedeliku tarbimist.
• Vaata üle oma toidulaud. Vähenda alkoholi, gaseeritud jookide, kohvi, magusa, tsitruseliste ja vürtsikate toitude tarbimist. Need toiduained ärritavad põit, seega proovi nende osakaalu toidulaual vähendada ja vaata, kuidas see mõjub.
• Väldi kõhukinnisust. Kõhukinnisise korral peame soolt tühjendades pingutama, mis võib nõrgendada vaagnapõhjalihaseid ning soodustada uriinilekete teket. Tarbi piisavalt vedelikku ja kiudaineid ning ole füüsiliselt aktiivne, et hoida seedetegevus aktiivsena.
• Hoia kehakaal kontrolli all. Ülekaal avaldab koormust vaagnapõhjale. Hoia kehakaal kontrolli all ja liigu regulaarselt, et parandada üldist lihastoonust. 5-10% kaalulangust vähendab oluliselt inkontinentsi episoode ülekaalu korral.

Oluline on meeles pidada, et uriinilekked pole normaalne (ja paratamatu) bioloogiline muutus, millega peab leppima. Mida varem probleemiga tegelema hakata, seda efektiivsem on ravi. Ära jää oma murega üksi, tule füsioterapeudi vastuvõtule.