Narkolepsia on Eestis väga aladiagnoositud haigus
Statistika järgi on hetkel narkolepsia diagnoosiga hinnanguliselt 150 eestlast. Tegelikkuses peaks see arv aga olema märksa suurem. Paraku on narkolepsia Eestis väga aladiagnoositud haigus – suur hulk kaebustega inimestest ei jõua vajalikele uneuuringutele.
Novel Clinicu ülemarst, kõrva-nina-kurguarst Lauri Käis tõdeb, et teiste riikide statistika põhjal peaks Eestis narkolepsia diagnoosiga patsiente olema tuhande ringis. Tervise Arengu Instituudi andemetel esines 2021. aastal haigekassa raviarvetel narkolepsia diagnoos aga vaid 150. inimesel.
Niisiis on tegu väga aladiagnoositud haigusega. Dr Käis märgib seejuures ühe probleemkohana, et Eestis on unemeditsiini valdkond veel küllaltki lapsekingades ja paljuski puudub unehäiretele kompleksne lähenemine.
“Paljudes unekeskustes pole neurolooge, aga just neuroloog on see, kes võiks näiteks mõelda sellele, et võtta patsiendi seljaajuvedelikust proov narkolepsia diagnoosimiseks ja ebakvaliteetse une raviks,” toob arst välja.
Narkolepsia mitu nägu
Narkolepsia korral tekib inimesel ootamatult väga tugev vajadus magada, olgugi et ta on eelneval ööl justkui korralikult puhanud. Nimelt ei ole narkoleptiku aju võimeline reguleerima uneärkveloleku rütmi. Seesugused uneatakid võivad narkoleptikut tabada kõikjal – ka näiteks koosolekul või koguni autoroolis. Seega on narkolepsiaga inimesed liikluses äärmiselt ohtlikud.
Kõrva-nina-kurguarst märgib, et narkolepsia raskusastmed on erinevad ja mõningal määral suudavad narkoleptikud oma hoogusid kontrollida. Narkolepsia klassikaliste sümptomite hulka kuuluvad ebanormaalne unisus päeva jooksul, öised unehäired, hallutsinatsioonid, unehalvatus ja katapleksia.
Seejuures katapleksiat ehk ootamatut kontrollimatut lihaste nõrkust kogeb hinnanguliselt kolmandik narkoleptikutest. Sageli vallandub seesugune kontrolli kadumine enda lihaste üle mõne tugeva emotsiooni ajendil – näiteks naermise või vihastamise korral.
Katapleksiaga narkolepsia liigitatakse esimeseks tüübiks ja seda on võimalik kahtluse korral küllaltki hõlpsasti diagnoosidda. Dr Käis selgitab, et selleks tehakse lumbaalpunktsioon – võetakse proov seljaajuvedeliku ehk liikvori uurimiseks.
Elukestev närvihaigus
Keerulisem on haiguse diagnoosimise teist tüüpi narkolepsia esinemise korral ehk kui antud parasomniaga ei kaasne katapleksiat. See tähendab, et eraldi proovi haiguse diagnoosimiseks võtta ei saa. Ehk selle diagnoosimise aluseks on enestest ja spetsiaalsed uneuuringud.
“Enesetesti küsimuses uuritaksegi esmalt, kas oled pärast normaalset und kunagi magama jäänud kellegagi vesteldes, tööd tehes või mõnes teises igapäevases situatsioonis, kus pead ärkvel olema. Samuti küsitakse, kas oled pärast normaalset und korraks virgunud ja tunned kohe taas väsimust,” kirjeldab arst diagnoosi teekonna algus.
Dr Käis toob ka välja, et eriti keeruline on narkolepsiat diagnoosida lastel, sest nende puhul aetakse see tihti segamini aktiivsus- ja tähelepanuhäirega ehk need lapsed ei jõuagi sageli uneuuringutele.
Arst märgib, et narkolepsia on elukestev närvihaigus, küll aga on erinevate stimulerivate ravimitega võimalik seda kontrolli all hoida. See haigud võib olla geneetiline, aga ei pruugi. Narkolepsia võib välja areneda ka näiteks mõne trauma järgselt, mis mõjutab ajurakkude neurotransmitterite tootmist.
“Üks teooria, mida uuritakse, on seegi, et uneapnoest võib välja areneda narkolepsia. Uneuuringutel tuleb välja, et paljudel narkoleptikutel on ka uneapnoe. See võib olla seotud sellega, et aju ei saa öösel piisavalt hapnikku, see mõjutab neurotransmitterite funktsioneerimist ja selle tulemusel arenebki välja narkolepsia,” toob dr Käis veel välja.
Tutvu lähemalt meie unenõustaja teenusega.
Artikkel ilmus Tervisegeeniuses.
