Laste uneprobleemid
Uni on vajalik igas vanuses inimestele, kuid eriti oluline on täisväärtuslik uni lastele, kuna uni ja magamine mõjutavad otseselt lapse kasvu- ja arenguprotsessi. Uni tugevdab immuunsüsteemi, alandab stressi, parandab õppimis- ja keskendumisvõimet ja aitab kaasa paljude terviseprobleemide ennetamisele.
Uuringud näitavad, et magamine on lapse kesknärvisüsteemi arengu seisukohalt ülioluline. Magamise ajal toimuvad lapse organismis suured muutused- vabanevad kasvuhormoonid, ning tekivad uued närviühendused.
Une füsioloogia lapseeas
Unehäirete äratundmiseks on oluline mõista unerütmide muutumist elu jooksul. Lapseea unel on olulisi erinevusi võrreldes täiskasvanute unega ning suuremad muutused leiavad aset kolmel esimesel eluaastal. Unerütmi mõjutavad sisemised (normaalsed füsioloogilised muutused) ja välimised (keskkond, hooldajapoolne käitumine) faktorid. Üldise une füsioloogia tundmine aitab paremini mõista, millal võiks, kahtlustades lapsel unehäiret, konsulteerida arsti või unenõustajaga.
Alates teisest elukuust hakkavad lastel kujunema selgemad unerütmid, kus eristatakse omavahel aeglast (NREM) und, mis jaguneb omakorda kolmeks faasiks, mis on seotud une sügavusega ning ja kiiret (REM) und, kus nähakse unenägusid. 12-kuusel lapsel kestab üks unetsükkel umbes 60 minutit, täiskasvanutel umbes 90 minutit. Lapsed on pikemat aega kergema une faasis kui täiskasvanud ning neil on faaside vahel palju rohkem lühikesi ärkamisi kui täiskasvanutel.
Vastsündinud laps magab umbes 70% ööpäevast, vajades keskmiselt 16–17 tundi und ning ei suuda iseseisvalt und reguleerida, sest imikutel pole sündides sellist ööpäevarütmi nagu täiskasvanul. Enamik vastsündinuid suudab ärkvel olla umbes kaks tundi.
Enamik imikuid ärkab öösiti kuni kuue kuuseks saamiseni kaks-kolm korda ja kuni aastaseks saamiseni üks-kaks korda. Mõned lapsed ärkavad teisel eluaastal öö jooksul jätkuvalt ühe korra. Kui imik magab järjest vähemalt viis tundi, tavaliselt keskööst kuni hommikul kella viieni, loetakse, et ta magab terve öö. Suurem osa lapsi suudab 6.-9. kuuks magada toitmiseta terve öö, mil uneaeg öösel on umbes 12 tundi ning päeval teeb laps 1-4 uinakut pikkusega 30 minutit kuni 2 tundi.
12–36 kuuste laste kogu ööpäeva unevajadus jääb vahemikku 12–14 tundi. Selles vanuses lapsed vajavad keskmiselt ühte uinakut päevas. Kolme- kuni viie aastane vajab öösel 11-13 tundi und. Umbes 5-ndaks eluaastaks muutuvad laste unetsüklid 90 minuti pikkusteks nii nagu seda on täiskasvanutele ning keskmine ööune pikkus jääb 10-11 tunni juurde. Samal ajal väheneb ka laste päevase une vajadus ning suurem osa lapsi selleks ajaks enam päevast uinakut ei vaja.
Päevane unisus selles eas võib viidata mõne häire esimesele, kehvale unehügieenile või ebapiisavale ööunele. Uneuuringute põhjal mõjutab lõunauinakute pikkus ja kvaliteet ööund (ja vastupidi). Alla tunni pikkuse uinaku ajal ei läbita kogu unetsüklit ning need võivad lapse pikemas perspektiivis hoopis rahutumaks muuta. Samuti võib laste lõunauinak kujuneda liiga pikaks, mille tõttu on nende ööuni häiritud.
Eelkooli ja varasemas koolieas olev 5-12 aastane laps vajab samuti und 10–11 tundi, kuid suurenenud füüsiline ja vaimne aktiivsus võivad sageli kaasa tuua vähenenud ööune.
Magamisrituaalid ja unehügieen
Alates imikueast on soovitatav alustada kindlate magamisrituaalide ja hea unehügieeni praktiseerimisega. Magamisega seotud asjaolud on sageli seotud käitumuslike uneprobleemide tekkimisega või probleemivaba uinumisega.
Oluline on tagada, et alates imikueast oleks tuba uinakuks ja ööuneks hämar, et soodustada kehas melatoniini tootmist. Igas arengufaasis on lastel maksimaalne ärkvelolekuaeg, millega nad suudavad toime tulla. Kui nad on ärkvel liiga kaua, tekib neil üleväsimus, mis vallandab omakorda kehas stressihormoonide tootmise ning teeb uinumise raskemaks.
Unekeskkond on kõige lihtsam une aspekt, mida optimeerida. Kui lapsel on probleeme unega, tuleks alustada unekeskkonna muutmisest. Lisaks hämarale toale tuleks luua une soodustamiseks optimaalne unekeskkond: jahe tuba (18-20℃), valge müra (50-65dB), imikutel magamine mähituna ning hiljem magamiskotis. Samuti võiks alustada lapse päeva alati umbes samal kellaajal. Päevavalgus, sotsialiseerumine ja toitmine aitavad lapsel oma päevarütmi reguleerida ning on aluseks korrapärastele päevastele uinakutele.
Suuremate laste puhul võiks ka jälgida, et enne voodisseminekut ei oleks liiga palju vedelikku joodud, sest pissihäda võib öösel üles äratada ja und häirida. Samuti tuleks enne magamaminekut vältida suuri emotsionaalseid üleelamisi ning nutiseadmeid. Rahustavatele unerituaalidele tuleks igaõhtuselt aega võtta, sest see aitab häälestuda heale unele.
Käitumuslik unetus
Lapseea käitumuslik unetus on levinud unetuse tüüp. Unetus võib häirida lapse elu ja võib olla probleemiks täiskasvanutele, kellega koos laps elab. Unetuse all mõeldakse magamajäämise raskusi, rahutut ja katkendlikku und või liigvarajast ärkamist. Unetust ei saa diagnoosida enne kuue kuu vanust, sest enne seda ei suuda laps püsivalt kogu öö magada.
Eelkooliealistel lastel võib käitumuslikku unetust esineda 10-30 %-l ning enamasti väljendub see raskendatud uinumises, öistes ärkamistes või unega seotud ärevusena. Seda seostatakse magama jäämise ja une säilitamise raskustega, mis omakorda põhjustab ebapiisavat und ning toob kaasa mitmeid negatiivseid sümptomeid (alanenud meeleolu, keskendumisraskused, väsimus, kurnatus, peavalu, pinges olek, vähenenud energia).
Unest ärkamist ja raskusi uinumisega võivad põhjustada stress, refluks, enurees, koolikud, valu ja ebamugavustunne aga ka psüühikahäired. Autismispektrihäire ja aktiivsus- ja tähelepanuhäire puhul on häiritud uni sagedane. Lisaks võib unetust ja kurnatust põhjustada ka rahutute jalgade sündroom, millele on omane ebamugavustunne jalgade paigal hoidmise korral, samuti võivad esineda jäsemete iseeneslikud liigutused une ajal.
Lapseea unehäirete põhjused võivad olla meditsiinilised, kuid sagedamini on need seotud ebakindla päevakava, puuduliku unehügieeni ja väheste piiride seadmisega lapsevanemate poolt ning mida noorem on laps, seda suurema tõenäosusega on unetus seotud vanemate käitumisega. Käitumusliku unetuse korral võiks pöörduda esmalt unenõustaja poole, kes saab last ning pere aidata ning kahtlustades tõsisemat unehäiret, kaasata teisi erialaspetsialiste.
Parasominaid
Parasomniad ehk uneaegsed käitumishäired on rühm unehäireid, mida iseloomustavad uneaegsed tegevused, kas verbaalsed või käitumuslikud. Levinumateks on unepaanika, uneskõndimine, segadusseisundis ärkamine või hirmuunenäod.
Enamlevinud sümptomiteks on veidrad liigutused ja häälitsused, voodist üles tulemine (koos rääkimisega), toimunut enamasti ei mäletata, kontakti saavutada on raske. Unepaanika ja segaduses ärkamine, tekib esmakordselt tavaliselt umbes 18 kuu vanuses ja kõige rohkem esineb unepaanikat 3-7 aastaste laste seas ning teismeikka jõudes käitumine üldiselt kaob. Üksikuid uneskõndimise episoode võib esineda kuni 40% lastest, seda enamasti vanuses 8-12 aastat, täiskasvanuna jätkab unekõndimist neist umbes 4%. Õudusunenägusid esineb kõige enam 6-10 aastastel lastel ning sellega võib kaasneda hirm magamamineku ees.
Parasomniate põhjused
Enamik lapsepõlves esinevaid parasomniaid on healoomulised ja lapsed kasvavad neist välja. Teadlased oletavad, et tegu võib olla lapse alles kujuneva närvisüsteemi arengu ilminguga, mille tõttu aju aktiveerub meile teadmata põhjusel. Arvatavasti on häire põhjuseks aju kiire arengufaas ning veel täielikult välja kujunemata närvisüsteem.
Uneskõndimine, unepaanika ja segaduses ärkamine esinevad öö esimese pooles NREM une ajal ning normaalne üleminek REM unele ebaõnnestub. See on tingitud mittetäielikust ärkamisest sügava une ajal. Unepaanikale on lisaks öö esimesel pooles ärkamisele, enamasti 1,5 tunni magamise jooksul, iseloomulik ka hoogude kestvus mõnest minutist kuni 30 minutini. REM-unega seotud õudusunenäod, hallutsinatsioonid ja uneparalüüs (ajutine liikumisvõimetus) tekivad enamasti aga vastu hommikut.
Parasomniate diagnoosimine
Diagnoosimiseks piisab enamasti hooldajatepoolsest episoodide kirjeldusest. Arsti ja/või laste psühholoogi (unenõustaja) sekkumist vajavad juhud, kus pere ja lapse uni on häiritud rohkem kui kolme kuu jooksul ning lisanduvad päevane väsimus, käitumishäired, keskendumisraskused. Samuti tasuks abi otsida juhul, kui hood süvenevad ning lapsel tekib hirm ja ärevus uinumise ees. Koos spetsialistiga vaadatakse alguses üle unegraafik, et lapsel ei esineks unepuudust, samuti jälgitakse toitumist, füüsilist aktiivsust ja lapse üldist meeleolu.
Sageli on abiks unepäeviku pidamine, milles kirjas hoogude sagedus ja kestvus. Samuti tasub uurida sugulastelt ja pereliikmetelt, kas neil on esinenud uneaegseid käitumishäireid, kuna tihti on need päriliku eelsoodumusega. Juhul kui jääb kahtlus tõsisema terviseproobleemi (nt uneapnoe, epilepsia) esinemisele, suunatakse pere unemeditsiinialase arsti (neuroloog, kõrva-nina- kurguarst, lastearst) vastuvõtule, kes hindab polüsomnograafia ehk uneuuringu vajadust.
Parasomniate ravi
Unes rääkimise või kõndimise hoogude puhul võib tunduda, et laps on ärkvel, kuid tegelikult on ta unes, seetõttu ei ole last vaja aktiivselt äratada, kuna kui see õnnestuma peaks, süvendab see paanikat veelgi. Hoo ajal tuleb tagada lapse ohutus ning jääda eelkõige ise rahulikuks. Tavapärane on ka see, et järgmisel hommikul ei mäleta laps öösel toimunud episoodi. Parasomniad ei tekita lapsele enamasti ei vaimse ega füüsilise tervise häireid ning ravimeid üldreeglina ei kasutata. Unepaanika ei ole seotud haigustega, vaid peamiselt lapse organismi arenguga.
Uneaegse käitumishäire vallandajaks võib olla lisaks närvisüsteemi arengule ka mõni stressirohke olukord, üleelamine või ka unepuudus. Hooge esineb sagedamini juhul, kui laps on üleväsinud. Seepärast on oluline lapsele kindel päevarežiim ja õhtul kindlal ajal magama minemine. Samuti ei sobi enne uinumist aktiivsed ja ergutavad tegevused, nutiseadmetest tuleks hoiduda. Pigem tasub pakkuda lapsele rahustavaid tegevusi: soe vann, hämar valgus, koos raamatu vaatamine, meelerahu harjutused, läheduse pakkumine.
Uneapnoe
Uneaegsed hingamishäired on lapseeas levinud probleem. Kui laps on väga rahutu ja häälekas magaja, hingab läbi suu ja norskab või turtsatab valjult, võib tal olla uneapnoe. Mõnikord esinevat norskamist võivad kogeda umbes 50% lastest, kuid 2-4%-l esineb lapseeas uneapnoe.
Unehäire kõige ebameeldivamaks sümptomiks on magaja hingamise katkemine kuni 30 sekundiks, mõnikord isegi kauemaks. Lapse hingamisteed ei ole piisavalt avatud, mis tekitab häired keha hapnikuga varustamises ning muudab une pindmiseks. Uneapnoega lastel võib esineda köhimine või lämbumine une ajal ning hingamispausid, unehirmud, magamine kummalistes asendites. Imikud ja väikelapsed, kellel on uneapnoe, ei pruugi norsata, mõnikord on uneapnoe ainsaks tunnuseks häiritud uni.
Lisaks võivad sümptomiteks olla päevane unisus, isegi kui ollakse maganud pika une, hirmuunenäod, voodimärgamine, liigne higistamine magamise ajal ja hommikune peavalu ning päevasel ajal kaasnevad tähelepanu- ja mäluhäired, kiire ärritumine ja liigaktiivsus. Peamiseks häire põhjuseks on kitsas kõri või hingetoru, suurenenud mandlid või lümfisõlmed, ülekaal ja näoanaomaaliad.
Ravimata jäänud apnoe võib lisaks märkimisväärsetele unevaegustele põhjustada ka südamehäireid, kõrget vererõhku ja kasvupeetust. Samuti võivad lapsel esineda õpiraskused ja püsivad käitumisraskused. Uneapnoe ravi lapseeas on seda edukam, mida nooremas eas see avastatakse.
Uneapnoe ravikäsitlus
Kõigil lastel, kes norskavad ei pruugi olla uneapnoe, kuid kui norskamine on vali või sellega kaasnevad muud sümptomid, võib põhjuseks olla apnoe. Samuti ei pruugi suurenenud mandlite või liigse kehakaaluga lastel olla uneapnoed. Kõik vanemad võiksid oma magavat last aeg-ajalt kontrollida. Vaikses ruumis peaks lapse hingamine olema vaevu kuuldav, laps peab hingama läbi nina ilma vaevata ja korrapäraselt (see ei kehti, kui laps on haige, kuigi tuleb kindlasti tähele panna, et uneapnoega lastel on viirushaiguste sümptomid sageli väga tugevad).
Kui laps hingab magamise ajal läbi suu, valjult ning sellega kaasneb norskamine ja vilistamine või kui hingamine paistab olevat lapse jaoks raske, võiks võimaliku apnoe kindlakstegemiseks pöörduda spetsialisti poole. Uneapnoe ravi on sageli multidistsiplinaarne ning ravimeeskonda kuuluvad lisaks nina-kõrva kurguarstile sageli ka unearst, ortodont, müofunktsionaalne terapeut, neuroloog ning psühholoog (unenõustaja).
Lapseea kõige tavalisem une ravi uneapoe puhul on mandlite või adenoidide eemaldamine, samuti ortodontiline ravi. Õigeaegsel sekkumisel müofunktsionaalse terapeudi poolt, võib saavutada tulemuse, mille puhul pole ortodontiline ravi vajalik. Lisaks kuuluvad ravimeetodide hulka hingamisteede laiendamine, lahtihoidmine magamise ajal ja (kui põhjuseks on ülekaal) kaalu vähendamine. Unenõustamine on hea unerütmi saavutamiseks ning selle hoidmiseks.
Kirjutas Novel Clinicu psühholoog ja unenõustaja Lagle Reinup.
